Ekspositsiooni kontseptsioon

Eesti Vene Muuseumi ekspositsiooni kontseptsioon

«Muuseumid vestlevad külastajatega eksponaatide keeles», ekspositsioon on “keel, mida räägib muuseum”

XX sajandi lõpus ja uue sajandi alguses muutusid ilmseks sellised sotsiaalprotsessid nagu: põlvkondade vahelise päritavuse ja traditsioonide isalt pojale edasiantavuse halvenemine; väljakujunenud etniliselt omapäraste rühmade vaheliste suhete ilmnemine, mis tihtipeale põhjustasid teravaid rahvusvahelisi konflikte; rahvuste, ühiskonnakihtide ja gruppide esindajate vahelise individualismi ja vastastikuse võõrandumise süvenemine. Soovides säilitada oma ühtsus, inimkond otsib võimalusi, et peatada ühtekuuluvuse hävinemist. Üheks selliseks viisiks arvatakse muuseumi olemasolu.
Töötades välja kontseptsiooni me toetusime põhjapanevale dokumendile: ,, XXI sajandi Eesti muuseum. Üldised arengusuunad perioodil 2006 – 2015”, mis oli loodud vastvalat Euroopa Nõukogu Kultuuripärandite Konventsioonile. Konventsioon peab tähtsaimaks traditsioone järgivate kultuurgruppide mitmekesisust. Samuti Euroopa Nõukogu Kultuuripärandi Komitee peab tähtsaks Euroopa Nõukogu liikmete koostöö arendamist, et tagada ühise kultuurpärandi säilimist.

1. Eesti Vene Muuseumi kontseptsioon /Lisa 1/
Otstarbekohane on tsiteerida muuseumi loomispõhjusi Eesti Vene Muuseumi kontseptsioonist:
1.1 “Eesti Vene Muuseumi” loomine tulenes soovist säilitada ja laiendada dokumentaalallikate arvu, mis omavad tätsust, aidates mõista Eestimaa venelaste elulaadi ja tegevusi ning samuti vajadusest arendada teadusliku- ja kultuur-haridusliku baasi rahvsuliku identiteedi toetamiseks.
Muuseum peab olema teaduslik ja hariduslik asutus, mille ülesandeks on säilitada Eestimaa venelaste rahvusvähemuse ajaloolise mälu ja rahvuslikke traditsioone ning samuti aidata kaasa nende kultuurilise panuse objektiivsele uurimisele Eesti ajaloos.
Eesti Vene Muuseumi tegevus on suunatud museaanide kollektsiooni loomisele, mil on seos Eesti vene kogukonna kultuuri ja ajalooga.

Kommunikatsiooniprintsiip muuseumitegevuses
Kommunikatsiooniprintsiibi kasutamise eeldused muuseumitegevuses on järgmised: iga esemete kogum, mis on ärastatud olustikukeskkonnast, muutub mõttestatuks kogumiks. See tähendab, et selle lähtepunktis alati esineb subjekt (indiviid või grupp), kes omistab antud esemetele väärtuse. Lisaks subjektile, kes loob mõttestatu kogumi, on olems ka vastuvõtlik subjekt , kes on samuti mõningate kultuurhoiakute kandja. Need hoiakud on esimese indiviidi hoiakutele lähedased, nende vahel võib olla vastastikune mõistmine ning mõte, mis omistatakse kogumile või eraldiseisvale esemele, võib olla adekvaatselt vastu võetud.
See ongi elementaarne muuseumi kommunikatsioni juhtum. Üldistades, kommunikatsiooni lähenemisviisi kontekstis, on muuseum spetsiifiline kommunikatiivsüsteem, mis läbi ekspositsiooni ja muuseumi esemete (eksponaatide), edastab spetsiifilise informatsiooni, mis puudutab ühiskondlike protsesse ja nähtusi.

2. Muuseumiruumi ja -keskkonna arengupotentsiaal

2.1 Muuseumiruumi ja -keskonna potentsiaal omab mõningaid eripärasid, nii arhitektuuri ja planeerimise, kui ka ruumi ja keskkonna osas. Eesmärkide mastaabsus ja pikkaajalisus, mida loob uus muuseumi kontseptsioon, annavad aluse mitte ainult muuseumi valduses olevate hoonete , kui ka juuresoleva ala rekonstruktsiooni küsimuste arutamiseks. Muuseumi ajalooline hoone asub Kadrioru (Екатериненталь) barokses palee ja parkide ansamblis. See unikaalne kompleks oli rajatud aastal 1718 itaallase Nikolo Miketti poolt ning lõpetatud Mihail Zemtsovi poolt. Seega, linna mõisakompleks, kaasa arvatud aed ja tehnilised hooned, moodustavad üpris autonoomse muuseumistruktuuri. Muuseumi park muutub ideaalseks kohaks pidutsuste ja festivalide jms läbiviimiseks.
2.2 Muuseumi hoone – Koidula 23 – asub Presidendi palee ja Eesti Kunstimuuseumi lähedal. Printsipiaalselt on muuseumi hoone, mis on seotud ning peegeldab Kadrioru stiili, ehitustööde lähenemisviisil vaid üks lahendus: loomulik lisandumine, sulandamine ümbritsevasse keskkonda. Tema põhiline ülesanne – selle ala tähendusrea arendamine, kasutades hoone rekonstruktsiooni, mis omakorda põhineb kaasmastaabsusel ja ühisel stiililisel lahendusel ümbruskonnaga; arhitektuur-stiililistel ja värvikarakteristikatel, mis on kooskõlkas olemasoleva ja kinnitatud hoone rekonstruktsioonproektiga. Muuseumi hoone ja kõikide ruumide ühine stiililine ja tähenduslik kooskõlaprintsiip on amtud situatsioonis põhjapanev printsiip. See on loodud, et tekitada külastajas esteetiline ja kunstiline muuseumi imago, luua stiililine ja tähenduslik ümbruskonna ühtekuuluvus, vaatamata muuseumiruumide mitmekesisusele. Saalide disaini kuulub suur ekspositsiooniruumi transformeerimine: erinevad uste ja seinte avamis- ja sulgemisvariandid annavad võimaluse kiiresti ja paindlikult muuta ekspositsiooni, isoleerides igat moodulit või jällegi ühendades neid ühte suurde anfilaadi.

3. Muuseumi ekspositsioonide jaotused
Praegusel muuseumi arenguetapil, lähtudes EVM kontseptsioonist, me võime vaadelda seitset temaatilist jaotust. Struktuuriliselt peavad nad moodustama vastastikuses seoses olevate jaotuste süsteemi, mille sisu on kooskõlas kontseptsiooniga. Temaatilises ekspositsioonis on struktuuri põhiühikuks ekspositsioonikompleks, milleks on erinevate esemete grupp – asjad, dokumendid, kujutatavad materjalid -, mida ühendab ühine tähendus. Tänapäeval on temaatiline meetod juhtiiv ajalloo-, etnograafia- ja kunstimuuseumides. Selle meetodi eeliseks on samuti võimalus kasutada ka teisi museaanide esitlemise võimalusi nagu näiteks maastiku-, ansambli- ja süstemaatilisekspositsiooni.

JAOTUS: Eesti õigeusukirik
Selle jaotuse loomise põhjuseks osutus terav vajadus luua informatiiv-hariduslik keskus, mis oleks pühendatud Eesti Õigeusukiriku tegevustele. Seda teemat arutati viimaste aastakümnete jooksul korduvalt. Selle jaotuse ülesandeks on, kasutades ekspositsiooni keelt ning mitmeid kunsti- ja tehnikaseadeid, rääkida kirikust, tema ajaloost ja tänapäeva eluolust. Samuti see ekspositsioon annab võimaluse tutvustada külastajatele Eestis territooriumil asuvate õigeusu kirikute arhitektuurilisi ja kunstilisi eripärasid, kasutades võrdlemisi vähest ekspositsioonruumi muuseumi alal. Samal ajal peab olema selgitatud kogu kirikukunsti mitmekesine temaatika. Viimastel aastatel olid teostatud mitmed näitused analoogsle teemal koostöös Eesti Õigeusukirikuga, näiteks: “Õigeusu ikoon Eestis”, “Eesti kristlik kunst”, jm, seega on kogemused põhjalikud. Struktuurilt peab see jaotus olema järgmine:

А. Ajalooline – kus on esitletud ekspositsioonimaterjalid, mis puudutavad Venemaa Õigeusukirikut. Ortodoksiale kuulub eriline koht kogu Baltikumi ajaloos, kus ta omas otsest kokkupuudet katoliikluse ja protestantismiga ning, kus kolm kristliku usku näitasid end samades elusituatsioonides ja reaalsetes omavahelistes suhetes.
Esimese kirjalikud allikad, mis tõeastasid õigeusu levimist Eestimaal on pärit XII sajandist, kuid vaieldamatult oli see juurdunud aastast 1030 , mil vürst Jaroslav Tark asutas Jurjevi (Tartu) linna. See oli kajastatud ka Lavrentjevi kroonikates. Aastal 1725 kõik Liivimaa ja Eestimaa kubermangu õigeusu kirikud arvati Pskovi ja Narva piiskopkonna juurde, mida tol ajal juhtis peapiiskop Feofan Prokopovich. Nikolai I instruktsioonid olid piiskopi Filareti abil edasi antud õigeusu preestritele aastal 1845. Õigeusu kirikute ehitamine oli eriti aktiivne 19. sajandi teisel poolel. Eesti vanausuliste ajalugu. Samuti paljud muud ajaloolised infoallikad. Samuti selles jaotuses võib olla informatsioon nõukogude ajal represseeritud vaimulikest ning suletud ja hävitatud kirikutest. Samuti selles jaotuses võib olla informatsioon Eestimaa pühakutest: vaimulik Isidor ja 72 õigeusulist, kes keeldusid minna üle katoliiklusesse, Reveli peapiiskop Platon, märtrid Nikolai ja Mihail ning teised. Selle jaotuse infoallikana võib kasutada fundamentaalset uurimistööd “Eesti Õigeusu kiriku ajalugu”, autor – Moskva ja Venemaa patriarh Aleksi II .

B. Arhitektuur Eesti territooriumil ehitatud kirikute arhitektuur on mitmekesine ja unikaalne. Mitte kuskil pole taolist punase tellise ja looduslike kivirahnude kombinatsiooni kirikuseinte ehitamisel kasutatud. See on kõrgkultuuriline nähtus. Sellise kultuuri alla kuulub õigeusu kirikute ehitamiskunst, milles on kooskõlas nii vaimne idee kui ka esteetiline kuju, mis kannavad edasi selle mõte sümboleid. Arhitektuur, nagu iga teine kunstiliik, omab talle omast professionaalset keelt – arhitektuursete vormide keelt , mis on lahutamatu isiku maailmavaatega, tema vaimse olekuga. Just see vene õigeusu kiriku arhitektuurikujundite tähendus ja sümboolsuson tajutav vaid siis, kui tajuda pühamu tema õigeusuidees. See jaotus koosneb fotodest, maketidest ja selgitavast tekstist.

C. Vaimulik kunst Traditsiooniliselt tuuakse välja selliseid vaimuliku kunsti valdkondi nagu: ikoonide maalimine, kirikukellade valamine ja kirikukellade helimuusika, erinevad plastikad, koorilaul, eriline õmblusviis (kuldtikkand ja vooderdamine). Samuti võib nende hulka arvata ka viirukite tegemise ning raamatute kirjutamise ja illustreerimise minevikus. Ekspositsioonis kasutatakse nii eraldiseisvaid ikoone kui ka ikonostaasi osi ning teisi kirikutarbied.
Kõik eksponaadid peavad olema koos selgitava tekstiga. Näiteks: kes on kujutatud ikoonil, millest see on tehtud, mis värve kasutati ja samuti pühaku biograafia ja tema imetegude kirjeldused. Ikonostasi kohta peab olema eraldi selgitus, mis reas ning mis järjekorras paiknevad ikoonid ning millest see sõltub. Ikonostas mitte ainult eraldab altari ülejäänud pühamust kui ka täidab palju raskemat funktsiooni. Suunatud palvetajate poole ning täies tervet pühamut on ikonostas nagu avatud raamat, mille sisu on edasi antud läbi kujutatavate kujutiste.
Ikoon on lahutamatu osa õigeusu traditsioonist. Ilma ikoonideta ei ole võimalik kujutada ette õigeusu kiriku interjööri. Õigeuskliku inimese majas on ikoonid alati nähtaval kohal. Reisile minnes, võttab õigeusklik kristlane tavakohaselt kaasa väikese ikonostaasi. Selles jaotuses on vajalik kronoloogiline ülevaade ja ikoonide ning koolkondade kirjeldused. Kohalikud ikoonkunsti koolkonnad arenevad üldiselt vanausulistel. On väga raske ülehinnata tuntud meistri Gavriil Efimovich Frolovi (1854-1930) rolli pühapildikunsti ja Prichudje vanausulisuse ajaloos. Ta asutas XIX sajandi lõppus unikaalse ikoonmaalikunsti kooli. Tema õpilasteks olid XX sajandi tuntuimad ikoonimaalijad: P.M. Sofronov, M.G. Solntsev, F.A. Mõznikov, D.N. Poljakov, N. Gluhov.
Õigeusklik jumalateenistus on kaunite kunstide süntees. Kiriku arhitektuur ja freskomaalingud, ikoonmaalikunst ja vanavene väljaõmblus, kirikuhümnide laulmine (Õigeusu kirikutes lauldakse a capella) ja kirikulaulude poeesia, vaimulike rüüde ja liikumise graatsia, meisterlik valgustus (lampaadid ja küünlad) ja viirukite maagiline hõng – kõik see peab olema edasi antud läbi ekspositsioon. Selle ekspositsioonmaterjali demonstreerimiseks võib näidisena kasutada õigeusu kiriku interjööri matkivat sisekujundust. Seal peab olema ilmtingimata ikonostaas, vaimulik (vaimuliku rüü), kirikuraamatud, küünlajalad, ikoonikapp, ikooni analoogion ning teised kirikus leiduvad esemed. Erilist tähelepanu tasub pöörata valgustusele. Õige ja läbimüeldud valgusallikate paigutus aitab luua vajalikku õhkkonda. Samuti vajab erilist tähelepanu kirikumuusika. Õigeusklik kirikumuusika – muusika, mis kõlab jumalateenistuse ajal, on üks religioosse vaimuliku muusika liikidest, mida esitatakse samuti ka väljaspool kirikut -igapäevaelus, kontsertidel jne. Tavaliselt see on vokaalesinemine, ilma muusika saatmiseta n.ö. laulmine ning ka kirikukellade hel . Kasutades piltmaterjale ja selgivaid tekste on vaja jutustada kirikupühadest ning nende tekke ajaloost ja traditsioonidest. Samuti oleks sobilik sellesse jaotusse paigaldada stendid, mis annaks informatsiooni Eestis leiduvatest põhireligioonidest. Seda materjali võib ette valmistada koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga. See vaid rikastab kirikuelu esitlemisviise.
Ekspositsiooniesemed loovad süstemaatiliselt organiseeritud koosluse, nende valimine ja paigaldamine põhineb väljatöödatud kontseptsioonil ning nad väljendavad peamõttet ja loovad märksüsteemi.Seega on ekspositsioon omamoodi “tekst”, mida “lugedes” külastaja mitte ainult saab informatsiooni, vaid ka mõtestab seda. See järjestikkus moodustab muuseumi kommunikatsiooni aluse. Külastaja ja eksponaadi vaheline suhtlusprotsess peab olema maksimaalselt tulemuserohke ja effektiivne. Seepärast peab muuseumiesemete valimisse suhtuma erilise tähelepanuga. Kirkuekspositsiooni loomiseks võib osutuda vajalikuks abi Eesti Õigeusu Kiriku MP, Eesti Ajaloomuuseumi, Esti Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli Muuseumi poolt, mille kollektsioonides esinevad haruldased ikoonkunsti, käsikirjutatud raamatute ja teiste kirikuesemete näidised.Samuti on vajalik pöörduda ka erakollektsionööride poole.
Selle jaotuse motoks võib lugeda F.M. Dostojevski väljendit “Ilu päästab maailma”.Ilu on tingitud vaimsest ilust, mis on üks õigeusu kriteeriumidest.

JAOTUS: Kujutav kunst (alaline retrospektiivne näitus)
Kujutav kunst — plastiliste kunstide koimpleks, mis on seotud statiliste kujutiste ja materjaalsete vormide loomisega. Kujutava kunsti teosed valmivad läbi visualse tunnetussfääri esteetilise omandamise.
Kujutavad kunstid on klassifitseeritavad läbi objekti, millele on rakendatud loominguline jõupingutus; kasutatud kunsti- või tehniliste abivahendite ja ajalooliselt väljakujunenud loomingukontseptsioonide järgi.

Kujutavale kunstile on iseloomulikud kunstiteosed, mille esteetiline väärtus ja kujuks on tajutav vaid visuaalselt. Tüüpilised kujutava kunsti teosed omavad objekti tunnusjooni (ruumiline piiratus, ajaline stabiilsus). Objektide genereerimise võime – tähtsaim kujutava kunsti omadus, mis on seotud selle päritoluga ning mis mõjutas selle ajalugu ja seadis tingimusi arenguks. Kujutav kunst kas loob iseseisvaid objekte, mil puudub utilitaarne väärtus (skulptuur, maalikunst, graafika, fotokunst) , või esteetiliselt organiseerib utilitaarobjekte ja informatsioonmassiive (dekoratiiv- ja tarbekunst, disain). Kujutav kunst aktiivselt mõjutab ümbruskonna ja reaalsuse taju.
Kunstilised abivahendid, mida kasutab kujutav kunst kogu oma liigirohkuses, on seotud kõikide visuaalse taju aspektidega (ruumilisus, plastilisus, värv, valgus ja vari, faktuur jm) – kujutavad abivahendid – ja väljenduslikud ressurssid, on seotud teose piltliku karakteriga (assotsiatiiv-süzeeline kompleks). Ühele teosele või liigile iseloomulikud kujutavad vahendid ja nende kasutamise spetsiifika moodustab terviku, mida nimetatakse kujutavaks keeleks.
Muuseum peab üheks oma ülesandeks, lisaks kogumis-, säilitamis- ja eksponeerimistegevusele, hariduslikku tegevust, mille ülesandkes on muuseumi kollektsiooni propaganda ja laialdlaste ühiskonnakihtide harimine kunstikultuuri osas. Alaline kujutava kunsti ekspositsioon on õlesehitatud ajaloo kronoloogilisels printsiibil ning annab võimaluse jälgida vene kunsti põhilisi arenguetappe Eesti ja Venemaa territooriumil. Samuti on võimalik selgitada vene emigratsioonikunstnike teemat, nende tegevust Eestis, Lätis, Prantsusmaal, Saksamaal ja teistes riikides (näiteks N. Kalmakov) kasutades näidistena eksponaate, mis peegeldavad vene kujutava kunsti koolkonna mitmekülgsust ja rikkust.
Ei saa mainimata jätte, et me peame vaatlema kunstnike mitte nende rahvuse, vaid loomingu, ühe või teise koolkonda kuulumise ning kunstilise maailmavaate järgi. Kujutava kunsti (retrospektiivnäitus) jaotuse on võimalik jagada omakorda kahte osakonda.
Оsakond 1. Kronoloogiliselt me võime määrata seda osakonda perioodiga XVII kuni XХ sajand. Antud periood on hästi esindatud Ajaloomuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli Muuseumi ja Eesti Vene Muuseumi fondides. Nende kollektsioonides esinevad haruldased maalikunsti, graafika ja skulptuuri teosed. Muidugi on vajalik pöörduda erakollektsionääride poole. Selle osakonna ekspositsioon peab olema esindatud kronoloogilises järjestuses ning toetudes konservatiivsetele kriteeriumidele.Tasub läbi mõelda maalide kvaliteetset valgustust ja maalikinnitusi, ekspositsioonvöö optimaalset kõrgust, kunstiteoste kallutusnurk, mis tagab parema vaate ja, muidugi, professionaalne etiketaaz.
Оsakond 2. Seda me saame märgistada perioodiga alates XX sajandist kuni tänapäevani. EVM on organiseerinud näituse “Eesti vene XX sajandi esimese poole kunstnikud”, seega kogemus antud sfääris on juba olemas. Siin me saame põhjalikumalt vaadelda XX sajandi alguses Eestis sündinud ja elanud kunstnike loomingut (A. Jegorov, I. Sokolov, G. Reindorf, K.Veber, E.A. Blumenfeldt ja teised). Samuti saab vaadelda neid, kes imigreerusid Eestisse pärast Oktoobrirevolutsiooni ning neid, kelle jaoks Eesti oli ajutine peatuspaik teel Euroopasse – A.Kaigorodov, A. Kulkov, N. Kalmakov, M. Rundaltsova ja teised. Viitades tuntud kunstiteadlase Mai Levin: “ 1918-20 aastatel revolutsiooni poolt hõivatud Venemaalt lahkunud kunstnike loomingus valitseb mõõdukas traditsiooniline suund, kunstiline radikalism tervenisti alustas koostööd uue valitsusega. Vene kunstnikute traditsionalism omab siin kokkupuudet baltisakslaste traditsionalismiga, mille juured viivad maailmavaate konservatismi. Samuti, vaadeldes seda perioodi, tasub pöörata tähelepanu kunstiseltsidele, nagu “Pallas”, “ARS” ja teised.
XX sajandi teine pool, nõukogude periood, on üsna hästi esitatud Eesti muuseumide fondides. Tahaks pöörata tähelepanu vene kunstniku J.Masenkovi loomingule, mis on ebaõiglaselt unustatud ja vedeleb keldrites ja pööningutel suure tolmukihi all. Samuti on tähelepanuväärne praegu elav Nikolai Kormashov. Siira rõõmuga saab märkida, et hiljuti EVM oli pärandatud suurepärase kunstniku Bzevskaja kunstiteoste kollektsioon, mis hakkab kaunistama selle jaotuse ekspositsiooni. Seega on ka tänapäeva kunstnike looming hästi tuntud tänu kogutud ühiste näituste kogemusele.

JAOTUS: Kujutav kunst (ajutine ekspositsioon)
See jaotus peab koosnema arvukatest temaatilistest ekspositsioonidset , mis on loodud koostöös erinevate muuseumide, kunstiseltside, eraisikute ja mitmesuguste organisatsioonidega.Mõned näitused võivad olla hooajalised, näiteks “Kevadine maalikunsti näitus” või “Sügisesed”. Lähtudes muuseumi tegevuskontseptsioonist võivad olla kutsutud välismaa kunstnikud ja kunstiseltsid. Samuti tasub korraldada tuntud kunstnike, kelle teosed asuvad maailma erinevates muuseumides, reproduktsioonide ja zakleede näitusi, kuna nende looming võib omada erilist tähtsust, nagu näiteks N.Kalmakov ja N. Feshin. Ajutiste näituste ülesanne – on pöörata publiku tähelepanu sellistele aspektidele nagu rikkas kunstiline, ajaloo-kultuuriline ja arhitektuuriline pärand ning tänapäeva kunstiprotsesside saavutustele.
Igas Vene muuseumi osakonnas eeldatakse, lisaks alalisele ekspositsioonile, spetsiaalsete näitevitriinide olemasolu, mis omavad kergelt transformeeruvaid lette ning plansette, mis annavad võimaluse kiiresti ja kergelt modelleerida ekspositsioonruumi.
JAOTUS: etnograafia (tarbekunst, rahvakunst, olmekunst)
Etnograafiline muuseumi ekspositsioon teostab kollektsioonide, mis iseloomustavad olustikku ja kuultuuri, sotsiaalsuhteid ja erinevate rahvaste ühiskondlikke struktuure, esitlemist ja poppularisatsiooni.
Etnograafia ja tarbekunsti ekspositsioone paigutatakse muuseumi ülemisele korrusele, otse katuse alla. See ruum, koos oma konstruktiiv-arhitektuurilise eripäraga, on kõige sobilikum koht antud ekspositsioonile. Kollektsiooni koosneb keraamika, tekstiili, ehete, raud- ja puuesemete, rahvariiete ja teiste tarbekunsti eksponaatidest. Muuseumis esitletakse Eesti ja Venemaa rituaalide ja pühade atribuutikat ning arvukad fotomaterjalid suudavad edasi anda kalendaar-, pulma- ja mälestuspidustusi. Etnograafia osakonna külastajatel on võimalus näha Eesti ja Venemaa eri regioonide elu- ja majapidamishooneid. Osakonna stendidel eksponeeritakse rahvuslikud ehted, relvad ja kultusesemed. Eksponeeritud esemed on unikaalsed: paljud neist on vaid ühes eksemplaaris ning nende tootmissaladused onmeistrite poolt rangelt kaitstud ja pärandatavad vaid meistrilt sellile.
Etnograafia ja tarbekunsti jaotuse tähtsaim ülesanne on ekspositsiooni loomine, mis suudab mitmekülgselt esitleda traditsioonilist olmekultuuri.

Umbkaudselt osakond võib välja näha järgmiselt. Ekspositsiooni avab eri kubermangude olmeolustikus fotografeeritud fotogalerii , mil on näha erinevas vanuses ja sotsiaalkihtides olevaid inimesi.Nad juhatavad külastaja sisse XIX-XX sajandi Vene Impeeriumi ja Eestimaa atmosfääri. Sellest ajast võttab alguse fotodokumentatsioon. Ekspositsiooni esimene pool kajastab talupoegade eluolu – traditsioonilise maaharimise viisid, karjakasvatus, kalandus, mesindus, puvilla töötlemine.
Teine osa on seotud traditsiooniliste käsitööliikidega, millest tähtsaimaks on puutöötlus. Puust ehitati elamuid, tehti kõikvõimalike käsitööriistu, mööblit, kirste, transpordivahendeid, mänguasju, muusikariistu. Kasetohust ja niineribadest punuti pastlaid, kasetohutu samuti kasutati pragunenud savinõude vastupidavuse suurendamiseks. Keskpoodiumil on eksponeeritud erinkujulised ja -otstarbelised puu-, savi- ja metallesemed.
Samas jaotuses on näidatud ka tüüpilise põhjamaise talupoja elamu, koos “punase nurgaga”ja range majapidamiseesemete paigutuse traditsiooniga. Saali keskel on võimalik tutvuda erinevate talupoeglike tarbeesemetega – vasest samovaarid, puust kulbid, soolatoosid, vasknokaskannid õlle tarbis. Paljud neist esemetest olid perepühade asendamatud atribuudid.
Järgmine ekspositsiooni osa jutustab traditsioonilistest tavadest ja pidutsustest. Paljud neist, alates paganlikust ajast, olid kitsalt seotud talupidamistööde tsükliga ning kandsid hoolt tulevase saagi, kariloomade juurdesünni, arvuka ja terve perekonna juurdekasvu eest. Tsentraalstsen taasesitab talsipühade santide mänge. Talsipühad langevad kokku talvise pööripäevaga ning märgistasid vana aasta lõppu.
Seega, ekspositsioon tekitab vahelduvate kultuur-ajalooliste situatsioonide jada.
Eriline koht ekspositsioonis kuulub Venemaa ja Eesti regioonide rahvariiete näitusele.
Siin peavad olema esitletud kõik põhilised mees- ja naiskostüümid ning nende erinevad variandid, mille tekke oli põhjustatud eri regioonide ajaloolise saatuse eripära, suurte venelaste poolt asustatud maa-alade, kontakti erirahvaste ja kultuuride poolt. Heaks lisaks eksponaatidele on muuseumi fondis leiduvatest fotodest tehtud slaid-filmid. Kostüümide juurde peavad kuuluma esemete ja detailide põhjalikud kirjeldused. Analoogset tüüpi kirjeldust saame vaadelda vene peakate kokosniku kirjelduse näitel:
Abiellunaiste peakate siidist, atlassriidest, sametist, brokaatist, tressist, kutshist, mille aluseks kõva alus – kas tikkelõuend või liimitud kartong. Kanti suurtel pidutsustel. Kokosnik, tuntud Venemaal veel XVII sajandil, oli XVIII-XIX sajanditel kõige levinum peakate. Antud peakate on tuntud Euroopa- Venemaa ja Siberi aladel kui kaupmeeste või väikekodanike seisusesse kuuluvate taluperenaiste ja linnlaste garderoobiese.

Kokosnikud erinevad konstruktsiooni ja kaunistuste poolest. Nende peamine omapära seisneb selles, et kokosnik istub tihedalt naise pea ümber, varjates juukseid, mis olid punutud kahte patsi ja keeratud pea ümber või krunni. Abiellunaiste juuste varjamine on tuttav kõikidele Ida- ja Lääne-Euroopa slaavirahvustele ning on seotud eelkristlike feligioossete kommetega. Vene külades oli kombeks uskuda, et naine katmata peagavõib tuua kodukonnale ebaõnne- põhjustada ikalduse, koduloomade surma, inimeste haigusi jne. Kokosnikuid tegid professionaalsed naiskäsitöölised ning neid müüdi küla- ja linnapoodides, laadadel või tehti eratellimus. Talupojad õrnalt hoidsid ning pärandasid neid edasi. Tithtilugu neid kasutasid mitmed põlvkonnad. Kokosnikud olid perekonna suurimaks väärtusesemeks.
Samuti võib pöörata tähelepanu eesti-vene piirterritooriumil elavale Setu rahvuse kostüümile ja traditsioonidele. Nende päritolust on mitu versiooni, kuid tänapäevani on nad kõik üsna hüpoteetilised. Veelgi raskem on selle kaduva kultuuri, mille omapära oli põhjustatud rahvuse ja usundi huvitavast koostööst, tuleviku prognoseerimine.
Samuti jaotuse stendidel viiakse läbi dekoratiiv-tarbekunsti ja rahvakunsti näitusi.
3. 4 Ajaloo jaotus (põhiline)
Vastavalt EVM kontseptsioonile ajalooline jaotus on moodustatud vastavalt punktidele 3.1 ja 3.2 .
1. Eestimaa vene kirjandus.
2. Teadus ja haridus.
3. Eesti venelaste poliitiline ja ühiskondlik elu; vene emigratsioon, Põhja- Läänearmee.
4. Vene muusika- ja teatrikollektiivid.
5. Vene era- ja ühiskondlikud raamatukogud.
6. Venelaste kirjastustegevus Eestis.
7. Vene nekropol.
8. Vene Estonica.
Osakondade loetelu ja Eestimaa venelaste ajaloolis-kultuursete tegevusnähtuste kronoloogilised piirid võivad täpsustuda ja/või muutuda sõltuvalt museaanide kogumisest ja andmebaasi loomisest. Antud jaotuse fondide ja alalise ekspositsiooni moodustamine toimub labi temaatiliste näituste, mis põhinvad kontseptuaalsel plaanil. Näiteks “Põhja- Läänearmee ja vene emigratsioon”. Nende näituste tulemustel ja materjaldel moodustatakse põhilist ekspositsiooni.
Ajaloojaotuse aluseks võib olla tuntud estimaallaste ja Eestis mõnda aega elanud kultuuri-, poliitika- ja kirikutegelaste portreegalerii (A.M.Gorchakov, P.P.Pelen, F.M. Dostojevski, Patriarh Aleksi II jpm.) See galerii võib alata otse muuseumi vestibüülis.
JAOTUS: virtuaalmuuseum Eesti Vene Virtuaalmuuseum – jaotus, mis muudab maailma, Eestimaa ja Eesti Vene Muuseumi kunsti meistriteoste kollektsioone laiale auditooriumile kättesaadavaks. Tänapäeva audio- , video- ja arvutitehnoloogiad võimaldavad info-hariduskeskuse loomist.
Projekti eesmärgid
1. Aidata külastajal orienteeruda muuseumi topograafias, kasutades virtuaalseid ekspositsioonsaalide skeeme, näituseannotatsioone, ekspositsiooni osakondade ja ka eksponaatide etiketaazi.
2. Luua visuaalne ekspositsioonikontekst, mis taasloob eluolustikku ja -keskkonda, maastikke, esemete, nähtuste jne olmetingimusi.
3. Avada kunstistiilide ja kultuuride esteetikat ja ilu; aidata külastajal luua oma individuaalne kunstiline ja emotsionaalne nägemus, mis aitab kaasa eksponeeritavate muuseumikogumite sügavamale mõtestamisele.
4. Rikastada muuseumiekspositsiooni informatsiooni, esemete piltidega, mis ei ole täiel määral kättesaadavad reaalsuses (esemed muude muuseumide fondidest või kollektsioonidest, arhiivimaterjalid, võrdlusinformatsioon)
5. Võimaldada struktureeritud ja modereeritud teadusteave hankimist muuseumieksponaatidest.
6. Anda laialdast informatsiioni muuseumitööst, mis traditsiooniliselt jääb külastajatele nähtamatuks (informatsioon uurimuste, samuti ka ekspeditsioonide kohta, teabe uutest eksponaatidest, muuseumihoidjate ja restaureerija töökohustustest) ja luua külastajatel visioon muuseumist kui tänapäeva kultuurfenomeenist.
7. Hävinud objektide ja muuseumieksponaatide rekonstruktsioon, tutvustada erinevaid ajaloo ja muid faaase, mis puudutavad projekti-, restaureerimis-, ja ehitustöid.
8. Võimaldada pidevat virtuaalekspositsiooni informatsiooniuuendust, et tagada alalise auditooriumi moodustumist.
9. Varustada muuseum effektiivse tööriistaga, mis tagab haridus- ja ekskursioonitegevuse läbiviimist kõrgetel maailmastandartidel.
10. Tagada piiratud füüsiliste võimetega isikutel juurdepääs muuseumiinformatsiooni juurde.
11. Luua alus muuseumi informatsiooni kaugjuurdepääsuks.
12. Luua alus elektronkirjutiste publitseerimiseks erinevatel infokandjatel.
13. Täiendada kollektsiooni ülevaate ja raamatupidamis süsteemi, mis võimaldab muuta muuseumikogumit puudutavat informatsiooni mugavalt kättesaadavaks nii sise- kui ka väliskasutuseks.

● Kultuuriväärtuste tutvustamine kaasaegsele vaatlejale.
● Teadmiste, mis puudutavad eesti, vene, ja maailma kultuuri, Eesti Vene muuseumi ja ka muude muuseumide tegevust, süvendamine ja laiendamine, kasutades vabat ligipääsu audio-, video- ja virtuaalmaterjalide juurde.
● Ühise kultuur-informatsiooni keskkonna loomine Eesti ja ka teiste riikide territooriumil.
Eesti Vene Virtuaalmuuseumi informatsioon-hariduskeskus koosneb multimeedia kinoteatrist ja informatsioon-haridusklassist. Keskuse informatsioonhoidlaks on Meediateek, milesse kuuluvad kunstiajaloo, Eesti vene muuseumi ja selle kollektsioone, Eesti, Venemaa ja muude riikide kogumeid puudutavad trükised ja filmid.
Informatsioon-haridusklassis ja kinoteatris kõlastajale pakutakse:
● virtuaalseid ekskursioone Eesti, Venemaa ja muude riikide muuseumides.
● õppetunnid Meediateegi ressursside põhjal
● Harivad seminaarid, milles kasutatakse kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid ja uusi haridusmeetodeid.
● kohtumised kunstnikutega ja master-klassid
● Kultuuri- ja kunstiteemalised konkurssid ja olümpiaadid
● individuaalsete külastajate informaatiline teenindamine

Multimeedilised programmid on sissejuhatuseks muuseumi näitustele ning avavad kontseptuaalmõtet. Programmid lisavad ekspositsioonile virtuaalillustratsioone muuseumieksponatidest , mille eksponeerimine on võimatu kas ruumipuuduse või säilitamistingimuste pärast (nt. akvarell, graafika). Interaktiivsed programmid võimaldavad anda rohkem informatsiooni eksponaatidest. Mastaabseid multimeedilisi projektsioone ja instalatsioone võib kasutada kui ekspositsiooni disaini osa. Hävinud esemete ja lõpetamata kunstiobjektide rekonstruktsioonid muutuvad iseseisvateks elektronilisteks eksponaatideks, mil on samasugune väärtus kui maalikunstil, graafikal jne. Multimeedia täidab mitut funktsiooni: selgitab eraldiseisvaid eksponaate või ekspositsiooni jaotusi, avardab külastaja teadmisi kunstiprotsesside kohta, annab teavet ajalookontekstide, nähtuste ja kunstielu sündmuste kohta. Järk-järgult muuseumi ekspositsioonruumi täiendab elektrooniline etiketaaz ja eksplikatsioonid.
Antud muuseumijaotuse prioriteedsuunaks peab saama säilitus-loendamisinformatsiooni edasi kandmine elektroonilisse formaati. Toimub fotofiksatsioon, teoste skaneerimine ja säilitamine elektronformaadis. Selleks, et lisada EVM ressursse maailma inforuumi tasub jätkata muuseumi WEB-aadressi uuendamist.
JAOTUS: Muuseumi peasaal
Pea-(tsentraal-)saal kannab sellist nimetust mitte ainult arhitektuuri, vaid ka põhimõtte pärast. Saal paikneb teisel korrusel otse maja südames. Suur paraadtrepp viib saali otse muuseumi sissepääsust. Saali arhitektuuriline kontseptsioon ning dekoratiiv-kujunduslik ja ruumilisus-planeerimis lahendused olid tingitud üldisest XVIII sajandi arhitektuurvoolust.
Peasaali rekonstruktsiooni käigus on vaja kasutada mineviku arhitektuur-kujunduslikke vorme, mõningatel juhtudel vaid tsitaate, ning kasutades hulgaliselt visuaalseid kunstilisi assotsiatsioone turgutada külastaja mälu ja fantaasia liituda tajumis-, haridus- ja tundmisprotsessidega.
Peasaal muutub pidulike kokkutulekute, konverentside, kontsertide, ballide ja muude pidutsuste läbiviimiskohaks. Samal ajal on saal muuseumi ekspositsioonkompleksi lahutamatu osa ning jätk.Vaieldamatult, on saalis alailse ekspositsiooni monteerimine mitte tulukas. Samas ajutised näitused eelnevalt ettevalmistatud seadmetel oleksid otstarbekad.
KOKKUVÕTE
Uus kompleks ühendab nii eliit- kui massimuuseumi tunnusjooni, kus igaüks saab valida endale soovikohase marsruudi, järjekindlalt külastades kõiki jaotusi, või minnes kohe huvipakkuva objekti juurde. Selles hoones lisaks näiteruumile tekkib arenenud haridus-, lõbu- ja muuseumiteenuste infrastruktuur: galeriid, lektooriumid, ja infokeskused käsikäes kohvikute ning temaatiliste poodidega. Eesti Vene Muuseum on loodud selleks, et muutuda kultuuriliseks ajaviitekeskuseks kõikidele põlvkondadele nii vaba- kui ka tööpäevadel ning anda võimalus suhelda ja harida end kunstiteemadel otse Eesti pealinna südames.
Kaasaegse muuseumi loomine nõuab kaasaegsa muuseumiteenuste infrastruktuuri loomise. Komfortsete külastustingimuste loomine tähendab sellist organiseerimist, et külastaja saaks võimaluse mitte ainult tuttvuda kollektsioonidega, vaid ka puhata, hankida teavet muuseumist ja selle kollektsioonidest, kuulata loengut hariduskeskuses. Ühissöögiasutuste kaasamine rekreatsioon-informatsiooni tsoonide moodustamisse põhineb soovil meelitada muuseumisse rohkem külastajaid, suurendada nende visiidiaega , luua rohkem mugavusi turistidele. EVM ruumikompleksi rekonstruktsioon võimaldab näidada eestimaalastele ja turistidele muuseumit ühise ajaloolise ekspositsiooniga, mitte ajutiste näituste jadaga.

Kunstnik Sergei Minin

Comments are closed.